Sissejuhatus
Käesoleva uurimuse ajendiks on olnud veendumus, et määravaimat rolli noorte arenemisel ja nende identiteetide kujunemisel mängivad seltskonnad, kelle hulgas nad kõige rohkem aega veedavad. Tänapäeva noortekooslused tekivad enamasti väljaspool traditsiooniliste vormidega ühendusi (traditsioonilise vormi all mõistan ma suhtlust, mis tekib inimeste vahel, kes on igapäevaselt koos mingis situatsioonis, näiteks elavad ühes kohas, töötavad või õpivad samas asutuses jms).
“Kui uurijad ei lähe noorte juurde sinna, kus nad on ja ei õpi nendega uuel viisil suhtlema, kui noortel ei lasta ennast kuuldavaks teha ja ei üritata neid taas ühiskonda integreerida, kerkib tulevikus üha tõenäolisemalt esile uus paralleelne ühiskond. /…/ Tänapäeval on noortekultuuride ja kaasaegse ühiskonna vahel teatud suured erinevused ja noortekultuurid on globaalse tugeva jõuna haaramas suuremat ulatust ja tähtsust kui kunagi varem. Noortekultuur koosneb identiteetidest, suhetest ja väärtustest, mis on tekkinud spetsiifilistes sotsiaalsetes, ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes” (Knutagard 1997: 1).
Selleks, et mõista tänapäeva noori, tuleb neile läheneda neile omases ja olulises keskkonnas. Noored kogunevad ja arenevad sõltumatutes ja vanema põlvkonna poolt reguleerimata tingimustes. Palju olulisema tähtsusega kindlalt struktureeritud organisatsioonidest on klubid, kus noored võivad ennast vabalt tunda. Pealegi on inimesed öisel või õhtusel ajal vabamad päevastest raamidest, mis loob eeldused lähedasemate suhete tekkimiseks. “Ööklubid tundub loovat nn öö-efekti, mis laiendab öö ja hilisõhtu tähendust, jättes muljet, et ollakse vabad piirangutest päevasel ajal, mil meelelahutused on muudetud nn tõsise elu vaid teisejärguliseks osaks. Seepärast näib ööklubide hiline aeg olevat nagu mingi permanentne “sulgemise aeg”, mida psühholoogid peavad kõige sobivamaks ajaks, mil inimesed tahavad suhelda ja tutvuda teiste inimestega. Tähendab, et seda aega veedetakse täielikult vastupidisel viisil, võrreldes päevaste hoolikate ja materiaalset kasu toovate kohustuste täitmisega”(Chiarello 1997: 5).
Uurimuse eesmärgiks on näidata, kuidas peo õhkkonnas kujunevad noorte jaoks olulise tähtsusega seltskonnad, mille järgi need kooslused kujunevad, kuidas nad koos püsivad ja milline on nende suhe ümbritsevaga. Uuringu lähtekohaks on eeldus, et noorte vahel tekkivad tugevamad ühendused baseeruvad peamiselt ühisele maitsele ja ühistele huvidele. Seltskonnad, kes omavahel suhtlevad ja noorte identiteeti kujundavad, ei teki mitte niivõrd valmissituatsioonidest, nagu õppeasutuse või elukoha järgi, vaid need on rohkem emotsionaalsed sidemed, mis tulenevad ühiste eelistuste jagamisest. Uurimuse teoreetilise taustana olen lähtunud Michel Maffesoli teooriast, mis käsitleb tänapäeva ühiskondlikkust kui emotsionaalseid ühendusi, spontaanselt tekkinud afektiivseid hõime, kus ei ole enam oma funktsioone täitvaid indiviide nagu endisaegsetes ratsionaalsetes struktuurides, vaid kus personad mängivad oma rolle. Reivikultuuri olen ma määratlenud kui sellist emotsionaalset ühendust, mis koosneb paljudest eri hõimudest, mis on samas häguselt üksteisega seotud.
Uurimuse raamidesse mahuvad noorteseltskonnad, kes on koondunud alternatiivse elektroonilise muusika ümber. Nad moodustavad kõik koos ühtse terviku, mida avalikkus tunneb reivikultuurina, kuid mis samas koosneb paljudest erinevatest väiksematest rühmitustest. Üldisemalt olen selle terviku jaotanud klubiscene’iks reiviscene’iks ja kommertslikuks klubiscene’iks. Uurimuse meetodina olen kasutanud osalevat observatsiooni ja avatud intervjuusid. Kuivõrd minu vaatlus on toimunud erinevatel Tallinna eestlaste üritustel ning ka kõik minu respondendid on eestlased ja peale ühe erandi ka Tallinnast, jäävad uurimuse raamidesse ainult Tallinna eestlaste seltskonnad. Venelaste reivikultuur leiab mõningast kajastamist ainult läbi eestlaste vaatenurga.
Töö empiiriline osa baseerub põhiliselt intervjuude analüüsil; osalusvaatluse tulemused on toetavaks teadmiseks, mille najalt on lihtsam seoseid leida ja üldistusi teha. Samuti põhinevad kõik kaudsed viited töös, mis ei ole kaetud näidetega intervjuudest, observatsiooni tulemustele. Kuivõrd suure osa raportist moodustavad väljavõtted intervjuudest, transkribeeritud kõnekeelest, ei ole ka minu poolt kasutatud keel rangelt teaduslik, et mitte olla vastuolus respondentide kõnekeelega.
Nagu juba mainitud, olen ma peale intervjuude läbiviimise viibinud ka palju kohapeal, olen viimase aasta jooksul veetnud hulgaliselt aega seltskondades, keda antud uurimus hõlmab. Oma vanuse tõttu olen ise rohkem seotud klubiscene’iga, nn vanemate olijate ringkonnaga. Paljusid inimesi sellest seltskonnast tundsin juba varem enne uurimuse alustamist, uurimise käigus on minu suhted rühmaga tugevnenud. Sellegipoolest ei saa ma ennast lugeda täielikult ühtegi kindlasse seltskonda kuuluvaks. Vaatamata headele suhetele, olen ma jäänud kõigi suhtes teatavas mõttes väljaspool seisjaks, see tähendab, et ma ei jaga otseselt ühegi rühma huvisid ja eelistusi.
Käesolev uurimus koosneb kümnest peatükist. Esimene peatükk annab ülevaate uurimuses kasutatavast meetodist, selle teoreetilisest taustast, intervjuude läbiviimisest ja valimist. Teine peatükk tutvustab erinevaid mõisteid, mida töös kasutatakse, selgitab sõnade tähendust erinevas kontekstis. Kolmas peatükk annab ajaloolise ülevaate reivikultuuri kui fenomeni arenemisest kõigepealt väljaspool Eestit, tutvustust leiab peamiselt Suurbritannia reivikultuur ning seejärel kirjeldan selle liikumise arengut Eestis. Neljas osa käsitleb muusikat, tutvustades erinevaid alternatiivse muusika stiile ja näitab muusika olulisust uuritavate rühmade elus. Viiendas osas lähenen antud seltskonnale teoreetilisest vaatepunktist, tõmmates paralleele Maffesoli teooriaga tänapäeva ühiskonnast kui afektiivselt tekkinud hõimude kogumist. Samuti toon välja erinevad piiritlused: kõigepealt reivikultuuri enda sees vanad contra noored, siis tema eristus teistest alternatiivsetest noortekultuuridest ja lõpuks vastandumine mainstreamiga. Järgnev, kuues osa tutvustab imid?i tähendust antud uurimuse kontekstis. Seitsmes osa on pühendatud tantsukultuuri olulisele institutsioonile DJ-le, puudutades selle institutsiooni ajaloolist arengut, näidates tema tähendust ja olulisust Eestis antud uurimuse raames. Kaheksas osa käsitleb meediat, tutvustades lühidalt erinevaid meediakanaleid, mis pidudest informatsiooni annavad ja antud teemat kajastavad. Samuti tutvustab see osa erinevaid probleeme, mis Eestis spetsiifiliselt selles valdkonnas tekkinud on. Eelviimane osa käsitleb narkootikumide teemat. Selles peatükis toon välja reivikultuuri seosed narkootikumidega ja puudutan lühidalt erinevate droogide tarbimist ja suhtumist erinevatesse narkootilistesse ainetesse. Viimane, kümnes osa on kokkuvõte, kus toon välja uuritava subkultuuri kesksed hoiakud ja nende seosed muusikaga ning üritan teemale läheneda laiemas kontekstis.