Lühidalt ajaloost

Üldajalugu

Alljärgnev ajalooline ülevaade põhineb Matthew Collini raamatul “Altered state. The story of Ecstasy Culture and Acid House”(Collin 1997). Antud raamatu näol on tegemist teataval määral müüdiga, mis kirjeldab reivikultuuri tekkimist, arengut ja mandumist oma vaatepunktist, siiski on kõik faktid pärit tegelikkusest ja samamoodi on see teadvustunud suurema osa asjaosaliste ja kõrvaltvaatajate jaoks.

* 1975.aastal hakati tootma uut kaheteisttollist vinüülplaati, mis võimaldas DJ-del enamat, kui ainult laulude esitamist, see tegi võimalikuks laulude venitamise ja muutmise. “Kaheteisttolline plaat, esimene uus plaadiformaat pärast peaaegu kolmekümmet aastat, ei olnud revolutsiooniline mitte ainult sellepärast, et ta kõlas füüsiliselt sedavõrd võimsalt, vaid ta andis tantsumuusikale ka uue dünaamika, seda nii pikkuses kui sügavuses. Remiksijad said muusikat reguleerida - mõnes kohas visati muud instrumendid täiesti välja, alles jäeti vaid bassid ja trummid, mis kannavad edasi rütmi, mis mõjuvad seejärel suguharu hüpnootilise trummirituaalina”(Collin 1997: 13).

* Elektroonilise muusika esiisaks võib lugeda Düsseldorfi nelikut Kraftwerk. Euroopa elektroonilise muusika ajaloo hulka loetakse ka palju teisi, kuid Kraftwerki mõju on kindlasti olnud kõige suurem.

* Praeguse elektroonilise muusika esimesed stiilid said alguse Ameerikas kaheksakümnendate aastate keskel. Esimesena tekkis garage New Yorgis, selle sünnikohaks võib lugeda gay-klubi Paradise Garage ja mees, kes uue stiili välja töötas, oli DJ Larry Levan. House on pärit Chicagost, gay-klubist Warehouse ja esimeseks tegijaks Frankie Knuckles, kes oli varem töötanud koos Levaniga. “Ta hakkas muutma heli enda toormaterjali, ta lammutas lugusid, lindistades neid jupikaupa kassetile, venitades osasid kohti ja lõigates välja teisi, tekitades uut moodi muusikavoogu, mis tantsupõranda eriti üles küttis. Kuigi New Yorgis oli midagi sarnast juba tehtud, oli see Chicagos täiesti uus ja Knuckles sai väga kuulsaks, tema juures käis linna parim rahvas”(Collin 1997: 19). Ameerikas peeti house`i ja acid house`i eelkõige gayde muusikaks ja seda mängiti ainult gay-klubides, kuni see eksporditi sinna Inglise acid house nime all tagasi.

Techno sündis Detroidis, sünges linnas, kus kolm muusikust sõpra - Joan Atkins, Derrick May ja Kevin Saunderson - tegid elektroonilist soolomuusikat, mis aitas neil põgeneda Detroidi reaalsuse eest. Kui Chicagos ja New Yorgis oli uus muusika sündinud disko miksimisest, siis siin puudusid tegijatel selleks vahendid. “Kõik kolm kasutasid kõige lihtsamat varustust, et luua ühtlase löögiga kiiret muusikat, mis kõlas kui piksehääl ja oli samas sügavalt romantiline, nagu sosistaks masinad halisedes sellest, kuidas on olla noor ja tumedanahaline post-industriaalses Ameerikas“(Collin 1997: 24).

* 1987.a sügisel oli Ibizal puhkamas väike sõpruskond eesotsas DJ Paul Oakenfoldiga, kes pidutsesid seal house muusika saatel, kasutades lõbutsemisdroogina ecstasyt, uut ühendit MDMA, mis oli Euroopasse jõudnud juba mõni aasta varem. Saades niimoodi ohjeldamatult ööd läbi pidutsedes täiesti uue kogemuse osaliseks, proovisid nad midagi sarnast korrata ka hiljem Londonis. Alguses käisid nad tolleaegsetes ainsates Londoni klubides, kus mängiti house`i - Noelis ja Deliriumis, erinedes oma käitumise ja riietuse poolest tugevasti ülejäänud snoobidest, kes moodustasid sel ajal Londoni klubielu põhikontingendi. Otsiti kohta, kus oleks võimalik luua sama atmosfääri, mis oli olnud Ibizal ja kui neid oli välja löödud Project klubist, kus nad olid paar nädalat pärast ametlikku sulgemisaega oma seltskonnaga pidutseda saanud, üüris Oakenfold ühe juurdeehituse suurest gay-klubist Heaven, et korraldada seal pidu, sellest sai Future klubi. Veel üks pidu korraldati ühes tervisekeskuses, sellest kujunes välja klubi Schoom. Schoom võttis kasutusele hipide endise sümboli - kollase naeratava näo logo, mida kasutati flaieritel, illustreerimaks nende pidudel valitsevat õhkkonda. Umbes samal ajal tekkis ka analoogiline klubiscene Manchesteris, eestvedajaks Mike Pickering, kus põhiliseks klubiks oli Hacienda.

* 1987.a hilissügisest kuni 1988.a suveni oli periood, mida Collin nimetab süütuse ja otsimise ajaks. Pidudel möllas rahvas housemuusika saatel, olles ise ecstasy mõju all. Kuigi klubilised rääkisid armastusest kõigi inimeste vastu, oli Londonis küllaltki eliitieelistav uksepoliitika. Kui sellised üritused hakkasid juba kuulsamaks saama ja paljud noored olid huvitatud pidutsemisest, ei lastud kaugeltki kõiki klubidesse sisse. Manchester erines Londonist selle poolest, et seal ei rakendatud nii ranget uksepoliitikat elimineerimaks võõraid.

* 1988.a suvel-sügisel algasid esimesed vastulöögid - ajakirjanduses ilmusid artiklid narkootikumidest, klubides tehti haaranguid, toimusid narkodiilerite arreteerimised. 1988.aastal kehtestati kriminaalkaristused pidude keelamiseks.

* Robert Colston-Hayter lõi organisatsiooni "Sunrise", mis hakkas tegelema suurte ürituste korraldamisega. 1988-89.a võttis ta tegevus järjest suuremaid mastaape. Korraldati hiigelsuuri välireive. Nimetus reiv tuli kasutusele 1989.aastal seoses ülisuurte, kümne tuhande ja enama inimesega pidude levimisega; enne nimetati neid üritusi acid house’i pidudeks. Muusika muutus kiiremaks ja rütmikamaks, liikudes hardcore’i poole. “Ibiza veteranid tundsid, et hardcore oli viimane pühaduserüvetus nende päikesepaistelisele optimismile; nad leidsid reivide flaiereid, millel lillekesed ja südamed olid asendunud hirmuäratava graafikaga ja joonistega, mis olid nagu õudusunenägu”(Collin 1997: 244).

* 1989.aasta suvel toimus reivaritele juba tõeline nõiajaht. Politsei blokeeris terveid maanteid, et takistada pidudele minejaid. Politsei haarangute pärast pidi peo toimumise koht viimase hetkeni saladuses olema. Flaieri peale märgitud kohast öeldi ainult, kuhu tuleb minna. Olukord muutus ebakindlaks, sest kuigi inimesed olid ostnud kalli pileti ja sõitnud võib-olla pika tee, võis pidu viimasel hetkel ära jääda. Toimus palju arreteerimisi. 1989.a lõppu ja 1990.a algust võib lugeda esimese laine vaibumiseks, paremate aegade lõpuks. “Pärast seda, kui 1989.a reivid propageerisid ecstasyt üle kogu maa, hakkas house kultuur jagunema paljudeks erinevateks scene`ideks. Tekkisid erinevad subkultuurid, mis olid jaotunud klassi, kultuuri, piirkonna, muusikalise eelistuse ja erinevate narkootikumide kasutamise järgi”(Collin 1997: 243).

*1990.a vastu võetud seadusega võisid ööklubid kauem lahti olla. Nüüd ei teinud nn teise laine reivide organiseerijad seda enam mitteametlikult, vaid seadusega kooskõlastatult ööklubides, näitustehallides, spordikeskustes ja vaba aja veetmise kompleksides.

* House oli selleks ajaks jäänud juba rohkem klubidesse, moodustades nn elitistliku balearic scene`i, mis kandis edasi Ibiza veteranide liini. Sellele vastandus populistlik, 1989.a reividest välja kasvanud hardcore scene, mis jõudis oma haripunkti 1992.aastal. Muusika muutus kogu aeg kiiremaks ja kiiremaks, ecstasyt segati amfetamiiniga, mis andis reivaritele rohkem energiat hoogsa muusika järgi kargamiseks. Sel aastal toimusid Suurbritannia suurimad reivid "Fantazia Castle" Doningtonis 25 000 inimesega ja "Vision Popham" Airfieldis Hampshires 38 000 inimesega(Collin 1997: 251).

* Alates 1992.aastast hakati reividel mängima uut muusikat - jungle’it, mustade muusikast välja kasvanud technot. Kui alguses acid house pidude ajal olid pidutsejateks peamiselt valged, siis selleks ajaks oli reiviscene ületanud valgeid ja mustanahalisi eraldava piiri. Koos junglemuusika tulekuga kadus E tarbimine, nüüd suitsetati pidudel kanepit, hiljem hakati tarbima kokaiini ja kokaiincracki.

* Hiljem eraldus hardcore scene`ist, mis 1993-ndaks aastaks oli muutunud juba nö eriti karmiks, valgete scene, kus mängitavat muusikat hakati nimetama happy hardcore`ks.

* Umbes 1994-95-ndast aastast hakkasid elektroonilise muusikaga peod Suurbritannias massikultuuri sulanduma.

Ajalugu Eestis

* Sel ajal kui Suurbritannias olid pidustused võtnud juba väga suuri mastaape ja olid probleemide kaudu tugevasti kajastatud ajakirjanduses, ei teatud Eestis sellest veel peaaegu mitte midagi ja sellisest muusikast olid kuulnud ainult väga vähesed. Enne 1989.aastat ei toimunud asjaosaliste sõnul seltskondlikus mõttes midagi. Olid küll mõned üksikud fännid, kes sellist muusikat kuulasid. Suure tõenäosusega oli neid üsna vähe, üks innukamaid nendest oli üks mu intervjueeritav - Aare. Muusika kättesaamine oli sellel ajal komplitseeritud.

* Esimesed peod olid vaid paari inimesega olengud.

* Natuke suurem rühm inimesi, kes olid huvitatud elektroonilisest muusikast, kasvas välja nende hulgast, kes varem kuulasid või ise tegid indie muusikat. Põhiline seltskond tekkis Raul Saaremetsa ja tema tolleaegse ansambli "Röövel Ööbik” ümber.

Esimesed suurema seltskonnaga peod toimusid 1991.aastal. Selleks üüriti Tallinna vanalinnas keldriruume, mis mahutasid kuni 100 inimest. Need olid nn poollahtised sünnipäevapeod, kuhu kogunes kindel sõpruskond. Kassettidelt mängiti technot, hip-hoppi ja indierocki. DJ-deks olid sellel ajal entusiastidest melomaanid, kellel oli piisavalt muusikat. Võrreldes hilisemate pidudega, olid tolleaegsed üritused üsna kodukootud olemisega ja viletsama kvaliteediga.

Peod ei olnud põhimõtteliselt kinnised, sinna võis tulla igaüks, aga kuna reklaami ei olnud, pidi sellest lihtsalt teadma. Info levis suust suhu ja nii tulid alguses kohale indie muusikud ja nende sõbrad. Kuna seltskond koosnes inimestest, kes enamjaolt üksteist tundsid, lõi see juba eelduse meeldivaks ja vabaks õhkkonnaks.

Nagu kirjutab Mihkel Roosberg oma klubikultuuri ajalugu käsitlevas artiklis: “Tänu kõiki osalejaid ühendavale entusiasmile ja teadmisele, et ollakse uue elustiili sünni juures, valitses nendel sündmustel eriti meeldiv atmosfäär”.(Roosberg 1997: 24)

Järgmiseks astmeks sellist tüüpi pidude arengus nimetab Roosberg enam struktureeritud kavaga üritusi, kus elava muusika vahele mängisid DJ-d (Samas ).

* Esimene laiemalt reklaamitud üritus toimus 1992.aasta jaanuaris.

* Aastatel 92-93 toimusid siis nn oma organiseeritud peod erinevates kohtades. Üüriti erinevaid ruume Tallinna vanalinnas. Peod toimusid keskmiselt üks kord kuus. Need olid umbes saja inimesega peod ja klubiliste väite kohaselt ei teeninud nende pealt keegi midagi.

Samal ajal hakkasid toimuma sellised üritused ka väljaspool Tallinna, näiteks Tartus.

* Alates 1993.aasta suvest hakkasid üritused toimuma perioodiliselt. Igal kolmapäeva õhtul toimus üritus Malemajas. Kuigi see ei olnud veel päris oma klubi, peab Roosberg seda klubikultuuri juurdumiseks Eestis.

Samal ajal leiab aset juhtum, mida Roosberg nimetab “tähelepanuväärseks sündmuseks”. “Oma tuuril mängisid Hollandi DJ-d Rocket Martin, DNA ja Eng Bo Olümpia hotelli klubis XL ja pärast seda mindi edasi Malemajja. Kui jälgiti nende esitust, sai selgeks, et on viimane aeg loobuda kassettidest ja CD-dest ja hakata kasutama professionaalset varustust nagu Technics SL-1200.”(Roosberg 1997: 25).

* Samal aasta suvel toimus Pärnus Fiesta raames esimene suurem üritus, välireiv. Enamusele inimestele oli siis veel selline muusika tundmatu. Mõned fännid olid seda kuulnud Saaremetsa raadiosaates "Vibratsioon".

* 1994.aasta jaanuarist alatest hakkasid elektroonilise muusika üritused toimuma regulaarselt igal nädalal. Selleks ajaks oli liikumine juba piisavalt suureks paisunud ja laiemat kõlapinda leidnud. Jüri Makarov kontakteerus sellel ajal juba üsna tuntud DJ-de Aivar Tõnso ja Raul Saaremetsaga ja kutsus neid oma klubisse mängima. Nii hakkas regulaarselt igal kolmapäeval toimuma alternatiivse elektroonilise tantsumuusika üritus, mida ka laiemalt välja reklaamiti.

* 1994.aasta veebruaris toimus TOP-hallis üritus "Reivland". Seda loevad enda jaoks asja alguseks mitmed nooremad küsitletutest.

See oli laialt väljareklaamitud üritus ja alguses tuli sinna kokku igasuguseid inimesi.

Rühmaintervjuu 1

Peale seda toimusid juba üritused klubis Piraat ja samal ajal jätkati ka väikeste pidude korraldamist vanalinnas. Ka Piraadis käis alaliselt koos grupp fänne, aga peale selle oli seal ka palju nö suvalist rahvast, kes sellest muusikast palju ei teadnud ega hoolinud. Paljudele nn alternatiividele see ei meeldinud.

Väikestel pidudel, mis toimusid sellel ajal suuremalt jaolt Restkos või EMKE keldris, käis endiselt väike grupp inimesi, kes kõik omavahel tundsid, kuigi võrreldes algusaegadega oli seltskonda lisandunud nooremaid.

* 1994.aasta suursündmuseks kujunes Tallinna sadamasse saabunud Taani laev, kus kahe päeva jooksul toimusid moedemonstratsioonid, kontserdid ja etendused. Peamine oli aga non-stop reiv, kus esinesid nii Eesti kui ka Taani DJ-d. Üritus oli sedavõrd populaarne, et paljud soovijad pidid jääma ukse taha. Sellest ajast peale hakkas mõiste reiv rohkem levima.

* 1995.aastal toimusid suured üritused RETis. Erinevalt Suurbritanniast, kust meie reivikultuur tegelikult üle võetud on, ei ole Eestis kunagi toimunud mingeid täiesti illegaalseid üritusi. Ka tehastesse ei murtud lihtsalt sisse, peopindu on ikka ametlikult üüritud.

Ka veel siis oli selline asi nagu reiv laiemale massile suhteliselt tundmatu asi. Üritus oli lihtsalt suurelt välja reklaamitud ja kuivõrd Tallinnas nappis üldse pidutsemisvõimalusi, tuli sinna eriti suvisel ajal kohale massiliselt lihtsalt lõbujanulisi noori. Tõenäoliselt ei teadnud suur osa nendest midagi muusikast, mida seal mängiti ega üldse sellest pidutsemisvormist kui niisugusest.

Klubiinimestes ei äratanud need suured peod just kõige suuremat vaimustust.

Roosbergi sõnul võttis asi umbes sellel ajal reivi mõõtmed ka Lääne standardite järgi, see muutus ajakirjanduse meelisteemaks ja hakkas toimuma kiire kommertsialiseerumine. Üritused, kus mängiti palju hardcore'i, technot ja gabberit, ei tõmmanud klubilisi ja nende hulgas sai sõna reiv negatiivse tähenduse. (Roosberg 1997: 27)

Alates sellest ajast võib rääkida reiviscene`i tekkimisest, sellest eraldi jäi toimima ka vana klubiscene. Reivide korraldajad olid teised, DJ-d kohati kattusid, samuti ka publik.

* Klubilised hakkasid kogunema 1995.aastal avatud esimeses klubis Bel Air, kus mängiti ainult nn alternatiivset tantsumuusikat. Esimesed üritused olid poolkinnised, sinna pääses ainult flaieritega.

*1995.aasta suvel toimus ka ainus sellelaadne üritus, mis langes üsna põhjendamatult politsei kallaletungi ohvriks.

Seda suve loevad paljud, vähemalt nooremad, klubikultuuri kõrghetkeks. Nähtus oli juba üsna suure hoo sisse saanud, pidusid toimus piisavalt palju. Eelpoolmainitud repressiooniakt ainult tugevdas rühma omavahelist sidet.

* Raul Saaremetsa siiamaani öösel eetris olnud saade “Vibratsioon”, kus ka reklaamiti pidusid, hakkas 1996.aastast alates toimuma õhtustel aegadel. Tänu sellele hakkas rohkem inimesi seda kuulama ja nii levis info pidude kohta ka laiematesse massidesse.

Väiksemaid üritusi, mis tegelikult olid ka juba üsna suureks paisunud, korraldati Biti tornis, Kuku klubis, kohvikus Koopakass jne. Suured üritused toimusid Kunstiinstituudis. 1996.a jaanuaris toimus suur pidu kinos Helios ja hiljem hakkasid toimuma üritused Tallinna Kinomajas. Seal olid samad korraldajad, kes juba RETis olid üritusi korraldanud.

* Alates 1996.aastast hakati korraldama üritusi "House of Rhythm" ja "Heaven and Hell" klubis Hollywood. Sellega tekkis kommertslik klubiscene.

Paljud noored loevad oluliseks sündmuseks kuulsa Inglise DJ Rhythm Doctori tulekut Eestisse. Vanematele tegijatele tähendas see ürituste kvaliteedi tõusu.

Nooremad arvavad aga vastupidi, et tema tõi siia sellise stiili, mida nemad ei hinda.

Kui pidusid oli juba sedavõrd palju, hakkasid neil välja kujunema erinevad imid?id.

“Alates 1996.aastast on Eesti klubi- ja reiviscene muutunud internatsionaalseks. Eesti DJ-d mängivad Skandinaavias ja mujal maailmas. Eestit on külastanud teiste hulgas ka sellised kuulsused nagu Basement Jaxx, Gilles Peterson, DJ SS, Robert Owens, Idjut Boys, Spring Heel Jack ja Dr. Bob Jones” (Roosberg 1997: 27).

* Enamuse küsitletute arvates on viimasel aastal tunda liikumise aktiivsuse ja kvaliteedi langust. Kuigi 1995.aastal oli laine, mil paljud tulid uue asjaga kaasa, oli Eno sõnul tegemist alguses teadmatusega, pärast esimest eufooriat selekteerus välja kindel publik, kes selliseid üritusi külastasid. Tema arvates olid need kõik alternatiivse hoiakuga noored. Viimasel aastal on aga selliste ürituste populaarsus tõusnud ka mainstream’i seas, kes nüüd külastavad selliseid üritusi mitte teadmatusest, nagu 1995.aastal, vaid sellepärast, et see on muutunud trendiks, moeasjaks.

Ka diskoklubides mängitav muusika liigub samas suunas, kuigi seal mängitav muusika on kommertslikum.

Lugu kui konstruktsioon

Mõlema loo puhul, nii Suurbritannia reivikultuuri ajaloo, mille olen refereerinud raamatust “Altered State. The Story of Ecstasy Culture and Acid House” (Collin 1997) kui ka Eesti sama liikumise ajaloo, mille olen kokku pannud intervjuudest tuleneva materjali ja Mihkel Roosbergi artikli põhjal, on äratuntav üldjoontelt sarnane skeem. Eesti on ainult ajaliselt Suurbritanniast kolm või neli aastat taga.

Alguses oli väike fanaatikute grupp, kes pidutsesid ainult oma lõbuks. Rühm kasvas orgaaniliselt järjest suuremaks ja suuremaks, kõik liikus mööda tõusuteed. Kui asi oli muutunud küllalt populaarseks, hakati selles nägema rahateenimisvõimalust, see levis reklaami kaudu meedias ja hakkas muutuma üha kommertslikumaks. Sealt algas tagasilöök. Võrreldes Suurbritanniaga, kus see liikumine sattus narkootikumide tarbimist käsitletavatele artiklite tõttu avalikkuse teravdatud tähelepanu alla, toimus Eestis kõik rahulikult. Klubi-scene’ist eraldi tekkis reivi-scene, sellest kujunesid suured massiüritused, esindades egalitaarse vaimuga üritusi. Vanadest olijatest moodustus eraldiseisev elitistlik grupp. Kuivõrd Eesti mastaabid ja ürituste rohkus ei anna Suurbritanniaga võrrelda, siis minu arvates on mõlemad scene’id siin rohkem segunenud kui Suurbritannias. Mingil hetkel hakkab endine alternatiivne kultuur muutuma ametliku meelelahutuse osaks. Suurbritannias toimus see 94.-95.aastal, Eestimaal viimase (1997) aasta jooksul.

Eesti reivikultuuri ajalugu tuleks käsitleda kui tagasivaadet ühe subkultuuri tekkimise, arenemise ja siis mandumise, etableerumise loole, mille on üles ehitanud selles loos aktiivsed osalejad. Kõigepealt on ta näiteks sellest tsüklilisest arengust, mis tekib kommertskultuuri ja alternatiivkultuuri kokkupuudete tulemusel: algselt “altpoolt” alternatiiviks valitsevale kultuurile loodud subkultuurist tekib kultuuritööstuse turu uus osa (Hellman 1983: 24-25). Selles arengus on näha noorsookultuuri vastuoluline roll ühelt poolt autentse eneseväljendusena, teiselt poolt kultuuritööstuse huvide peegeldajana (Brake 1987: 184-186).

Lisaks võime selles jutustuses näha subkultuuris osalejate konstruktsiooni, mis seab neid ennast rahvusvaheliste mõõtmetega sündmuste aktiivseteks mõjutajateks. Selles mõttes on tegemist identiteeti toetava müüdiga.