Meedia

---

Erinevad meediakanalid kui infoallikad

Minu küsimus: kuidas info pidude kohta tuleb?

Rühmaintervjuu 2

• Margus: plakatid on ju, ja plaadipoes flaierid.
• Meelis: mina ei käi kuskil plaadipoodides kondamas, mina kuulen sõprade käest. /.../ Keegi ikka tuleb, lehvitab fleieritega ja Enterisse tuuakse ka fleiereid, sest on teada, et me seal resideerime.

Rühmaintervjuu 1

• Maigi: flaierid ja raadiost kindlasti
• Mall: kolmapäev on Raul Saaremetsa saade, pool kümme, ütleb ära kõik, mis nädalavahetusel toimub.
• Maigi: plaadipoed, sõbrad, Netis /.../ Eraldi Web page on need klubivärgid /.../

Pidude kohta saadakse teada kas sõprade käest, flaierite või plakatite kaudu, loetakse Magneedist või kuuldakse raadiost. Uuem ja vähemlevinud kanal on Internet.

Suust suhu info

Esimestel aastatel oli suust suhu leviv teave peamine võimalus pidude kohta info saamiseks. Selleks, et sa üldse sellisele üritusele satuksid, pidid sa sealt kedagi tundma, sest alguses avalik reklaam täiesti puudus. Üldjuhul öeldi peo lõpus, kus järgmine pidu tuleb.

Kuigi selliseid üritusi, mida ei reklaamita või reklaamitakse väga vähe, näiteks väga piiratud hulgal flaieritega, jääb järjest vähemaks, ei ole need ka praegu täiseti kadunud. Nagu varem mainitud, on põhiliseks jututeemaks peod ja mis puudutab selles osas tulevikku suunatud vestlust, on sellel lisaks sidemeid hoidvale lobisemisele ka pragmaatiline väärtus. Tihe pidudelkäimine ja inimestega suhtlemine on kõige kindlamaks tagatiseks, et sa midagi "maha ei maga".

Omaette klassi moodustavad väiksed peod, kuhu kutsutakse ainult oma inimesi ja kuhu minekuks ainult infost ei piisa.

Flaierid ja plakatid

Flaierid on väikesed lendlehed, mille ettenäitamisel harilikult saab lunastada peopileti soodsama hinnaga. Seda harilikult, aga mitte ka alati, sest on olemas flaiereid, mis lihtsalt teavitavad peost. Mõnel juhul on flaier eelduseks, et üldse on võimalik üritusele pääseda, sisse lastakse ainult flaieri omanikke. Seda küll teoreetiliselt. Praktiliselt saavad “õiged” inimesed sisse ka ilma flaierita, küll aga annab flaieri puudumine korraldajale õiguse ära saata need, kes sinna ei kuulu. Selliseid pidusid on üldiselt vähe, tavaliselt annab flaier ainult hinnasoodustuse.

Visuaalselt on flaier omaette väike kunstiteos, sama pidu reklaamiva plakati vähendatud koopia. Flaierid ja plakatid on enimlevinud reklaamivahendid. Mis puudutab erinevaid üritusi, on siin vahe ainult leviku mastaapides.

Klubiüritusi reklaamivaid flaiereid ja plakateid levitatakse Eesti Kunstiakadeemias, kohvikus Viiralt (seal plakateid ei ole) ja plaadipoodides, kust klubiinimesed endale plaate ostavad - Shamrock ja Cosmos Control. Sealt flaierite leidmine eeldab üldjuhul mingit teadmist. Kui reklaami juures, näiteks Magneedis või Internetis on märge, et küsi flaiereid plaadipoodidest, on vaja samamoodi omada mingit eelinfot, sest tegemist on ikka ainult mõne kindla plaadipoega, kust neid küsida tasub.

Suuri üritusi reklaamitakse samamoodi plakatite ja flaieritega, ainult sel juhul on levik organiseeritud nii, et see jõuaks võimalikult suurema rahvahulgani. Plakatid on lisaks eelpoolmainitud kohtadele ka tänavatel. Flaierid vedelevad kõikvõimalikes kohtades, pubides, kohvikutes ja igal pool mujal, kus on rahva kogunemist või liikumist ja neid on väga suurtes kogustes.

Raadiosaated

Määrava tähtsusega kogu klubi- ja reivikultuuri arengus on olnud Raul Saaremets ja tema saade "Vibratsioon" Raadio 2 kanalil, mis on praegu eetris kolmapäeva õhtuti. Kui esimese põlvkonna klubiliste puhul oli valdavaks tendents, et kõigepealt satuti üritusele ja siis hakati huvituma sellisest muusikast, siis nooremate puhul on see olnud tihti vastupidi, kõigepealt äratas huvi muusika, hakati kuulama "Vibratsiooni", kus reklaamiti üritusi ja sealtkaudu jõuti juba peole.

Siin oli teatud pöördepunkt 96.aastal. Sinnamaani oli saade olnud eetris öösel, aga sellest ajast alates hakkas ta eetris olema õhtustel aegadel. Kui siiani olid seda saadet kuulanud ainult innustunud fännid, siis nüüd kasvas kuulajaskond märgatavalt. Praegu on "Vibratsioon" üks populaarsemaid muusikasaateid, Raul Saaremetsale kirjutatakse enam kirju kui teistele DJ-dele. Peale Raul Saaremetsa mängivad praegu oma saadetes elektroonilist muusikat ka Dr. Koit alias Koit Raudsepp, Meelis Meri jt.

Internet

Klubilistel on oma WWW Page ( http://www.online.ee/~martst/ ), mis sisaldab informatsiooni pidude kohta, külalisteraamatut, jututuba ja linkse - st lihtsustatud lähenemist analoogilise teemaga lehekülgedele mujal maailmas. Seda vaadates tundub, et Eesti klubi- ja reiviinimesed ei ole suured Interneti sõbrad.

Informatsiooniosa annab pigem küllaltki puuduliku ajaloolise ülevaate juba toimunud pidudest, kui informeerib tulevikus aset leidvatest sündmustest. Võrreldes põhjanaabrite soomlaste samasuguse leheküljega, mis algab käesolevast kuupäevast ja toob siis ära pidude loetelu mitme järgneva kuu piires, on Eesti leheküljel kirjas minevikus toimunud üritused ja paremal juhul on märgitud ka mõni pidu, mis leiab aset samal või järgmisel nädalal.

Külalisteraamatus on võrdlemisi vähe mittemidagiütlevaid kommentaare ja needki pärinevad peamiselt mitte-eestlastelt.

Klubi "jututuba", mis reklaamib ennast kui sobivat lobisemisvõimalust reivide üle nii Eestis kui mujal ja kutsub osa võtma kõiki, kes armastavad garage’i, house’i, d’n’b’i, hip-hoppi ja muid muusikastiile, ei ole minu kogemuste põhjal eriti populaarne. Iga kord, kui olen sinna sisenenud, olen olnud seal ainuke külaline ja mul ei ole olnud kellegagi mõtteid vahetada.

Tundub, et ka Eesti DJ-d ei hinda eriti Internetti kui reklaamimisvõimalust. Ennast reklaamivate elektroonilist muusikat mängivate DJ-de leheküljel oli ära toodud ainult kaks vähetuntud eesti DJ-d.

Eesti DJ-de nimekiri ei sisaldanud kedagi, kellest selles töös juttu on. Seal olid kirjas vanemad ja kommertslikuma poole esindajad.

Ajalehed / Ajakirjad

Pidude reklaami seisukohalt on olulise tähtsusega Magneet, Eesti Ekspressi noortelisa, millest on välja kujunenud ainus Eestis klubikultuuri kajastav kirjutava pressi väljaanne. Magneedis on üldjuhul kirjas enamus klubiüritusi. Peale selle ilmub seal aeg-ajalt ka pidude kajastusi ja arvustusi. Klubikultuurile oli orienteeritud ka ajakiri Noorus, mis viimasel aastal enam ei ilmu. 1992.aastal hakkasid klubiinimesed välja andma oma ajakirja Mag, mis kajastas peamiselt moe- ja kunstisündmusi kogu maailmas ja edastas muusikauudiseid. Kahjuks jäi aga esimene number rahaprobleemide tõttu ka viimaseks. Kuigipalju kirjutab klubimuusikast ka noorteajakiri Xpress, aga kuna selle üldine suund on "liiga mainstream", siis klubinoored seda eriti ei hinda.

Rühmaintervjuu 1

• Maigi: seal on nii palju mingit euro värki, kroonika, kollane ajakirjandus
• Mall: mingi diskotähtede elust, öak.
• Maarika: mingid üksikud artiklid on normaalsed seal ka.

Üldiselt on kirjutavas pressis klubikultuuri puudutavate küsimuste kajastamine seotud rohkem kindlate inimeste kui kindlate väljaannetega. Selle teemaga tegelevad põhiliselt Siim Nestor, kes oli peatoimetaja enne Nooruses ja nüüd Magneedis, samuti need, kes koos temaga töötavad.

Erinevate pidude kajastus meedias

Minu küsimus: kuidas meedia mõjutab üritusi ja kui adekvaatselt neid üritusi meedias kajastatakse?

• Eno: ütleme, siin valitseb sada protsenti onupojapoliitika. Tuleb kõikide ajakirjanikega väga hästi läbi saada, tuleb neid kõigile üritustele tasuta sisse lasta ja nendega väga toredasti ringi käia ja siis on kõik hästi, siis on oi kui tore üritus oli ja kõik on nii viimase peal.

Need ajakirjanikud, kes klubikultuurist kirjutavad ja üldse kogu teema vastu huvi tunnevad, kuuluvad samuti klubiseltskonda, on olnud algusest peale aktiivsed pidude külastajad ja on muu tuumikuga, DJ-de ja teistega, lähedaselt seotud. Praeguseks on neil juba võim ja positsioon, mida nad saavad enda ja sõprade huvides kasutada. Nii ei ole juurdepääsul meediale kaugeltki kõigil võrdsed võimalused, eelisseisundis on “vanad”, kes teevad house’I pidusid.

Viimasel ajal on võrdlemisi suuri pidusid korraldama hakanud Raul Saaremets ja Rhythm Doctor. Kuivõrd Saaremetsa näol on tegemist klubikultuuri autoriteediga, kes on samuti ammustes sõprussuhetes ajakirjanikega, on temal ligipääs meediale palju lihtsam kui teistel.

Enol, kes korraldab suuremaid noortepidusid, on sellest oma arvamus.

• Eno: Loomulikult, kui sul on häid tuttavaid, nagu on näiteks Raul Saaremetsal ja Rhythm Doctoril, siis loomulikult mingid Von Krahli üritused, need on kõige paremad üritused, mis toimuvad, aga see ei ole adekvaatne informatsioon. /…/ Meie ei ole Nestori kõige suuremad sõbrad, Raul Saaremets on /.../ need ongi need juba täiskasvanumad, juba kuskil kohtadel ja niimoodi, need alternatiivse tantsumuusika kuulajad, eks ole.

Vastavalt muusika- ja pidude eelistusele kujunevad ka arvamused eri väljaannete kohta. Magneeti peavad enamus küsitletutest väga heaks ajaleheks, mis ainukesena klubiteemat käsitleb

• Mall: Magneedis on üsna õieti.
• Madis: jah, Magneet meeldib.
• Karl: see Magneet nagu ikka kajastab /…/ Magneet mulle meeldib selles mõttes, et kui ma ei viitsi sinna linna peale minna, siis saan sealt teada, millal pidu tuleb kuskil.

Välja arvatud mõned radikaalsed noored, kellele ei meeldi nö teemade valik

• Meelis: kohutav, Magneedi toimetus on house’i mehi täis, siis…/…/ Ja, ja suuremad peod on ju, house on ju, Rauli meka on ju täiesti mingi mega asi, sellest tuleb ju kirjutada kuradi kolm lehekülge. Rhythm Doctor on hea, mängib taevalikku house’i, viib ikka taevasse, seks loomadega, no ma ei tea, ei ole vaja, see ei huvita kedagi.

Eesti fenomen - massimeedia nishimeedia rollis

Sarah Thornton jagab oma raamatus “Club cultures”(1995) meedia massi-, mikro- ja ni?imeediaks. Ni?imeedia - marginaalsel alusel moodustunud sihtrühma siskommunikatsiooni teenindav meedia (L.Priimägi). Antud teema lõikes tähendab see Suurbritannias piraatraadiokanaleid ja underground ajakirju, mida loevad ainult klubilised ja reivilised.

• Kalev: Tegelikult on see asi nagu postmodernses ühiskonnas , ta on nagu erialane, ta ei pea olema mingisuguse massimeedia lükata-tõmmata.(.) Inglismaal ilmuvad eraldi ajakirjad, kus seda asja valgustatakse, peensusteni välja, et mis kuradima rõivad, või mis ketse parajasti jalga lükata ja mihukene muusika läheb ja…, sellised trendi- ja stiiliajakirjad.

Sellisel kujul nagu Suurbritannias Eestis ni?imeedia üldiselt puudub.

Nagu juba öeldud, sõltub klubikultuuri käsitlemine Eesti kirjutavas pressis rohkem tegijatest kui väljaannetest ja nii kujuneb väljaandest, mille toimetuses töötavad elektroonilise muusika kuulajad, ka seda teemat vahendav kanal. Klubiinimesed hakkavad seda lugema paljuski just selle pärast, et artiklites on juttu tuttavatest inimestest.

• Mall: kõige huvitavam on siis lugeda, kui on tuttavate kohta, on mingid vihjed, saad aru juba… muidu on suva,

Kuigi nii Nooruse kui ka Magneedi puhul on tegemist nö massimeediaga, mis peaks olema suunatud laiemale lugejaskonnale, on nad samas üles ehitatud niimoodi, et täiesti arusaadavad on nad ainult nn teadlikule seltskonnale, omadele.

• Kert: vahepeal, kui Noorus ilmus, siis oligi see, mõtlesin sellepeale, et noh, see oli nagu omadele kirjutatud, kõik see kokku, kõik see Noorus ja ma mõtlesin, et kas üldse mingid, teisest kohast mingid inimesed sellest üldse aru saavad, mida see kõik täis on, igas artiklis oli mul mõnest tuttavast räägitud, eks ole, samamoodi ma ei kujuta ette, kas nendel inimestele, kes seda klubikultuuri üldse ei tunne, klubikultuurist kirjutanud inimese artikkel on mõistetav, võib-olla neile on mõistetavad just need artiklid, kui keegi kuskilt kõrvalt kirjutab ja siis loed ja pead naeruväärseks, et kuidas ta saab niiviisi kirjutada, et ta ei saa mitte millestki aru.

Noorte ootused meediale

Enamus vanemaid klubilisi leiab, et klubi ja reivi teemale võiks rohkem tähelepanu pöörata, sellest võiks rohkem kirjutada. Neil oleks mugav ennast meedia vahendusel kõigega kursis hoida.

• Kert: ma arvan siis, et kui juba, siis võiks olla tegelikult, mitte et nüüd Noorus, aga siis võiks ju olla oma mingi, mingi, mingi kajastusvõimalus ja mis olekski kohe see, selles mõttes on, on vähe, vähe, võiks olla sellist asjalikku rohkem, asju, mis huvitavad, põhimõtteliselt oleks lihtne teha, näiteks kasvõi muusikauudiseid ja kirjutaks sellest, kuidas, kuidas need siin vastu võetakse, aga noh, teisest küljest ikka praegu on ikka neid inimesi ikka liiga vähe, kes suudaksid seda üleval pidada /.../ praegult on, selles mõttes on vähe, et see ülejäänud asi, seda võib kokkuvõttes olla, see on nii kaootiline, et mina ei jõua teda kokku otsida erinevatest ajalehtedest, ajakirjadest, kui see mind huvitab.

Tegijate jaoks on informatsiooni kõrval oluline ka meedia tähelepanu neile endile. Peale huvitava lugemise, kuulamise, vaatamise jne. võimaldaks see ka suurema publiku tähelepanu, mis omakorda avardaks töö- ja teenimisvõimalusi.

• Aleks: ee (2) võiks olla (.) võiks olla kahel põhjusel, esimene põhjus, ajakirjandus muutuks huvitavamaks, praegu on Eesti ajakirjandus väga üheülbaline ja ühte lahtrisse suunatud, siis võibolla oleks ta värvikirevam ja kultuuriruumidele palju lähemal olev, me ei elaks siis äkki provintsis isegi, et inimesed saaksid aru, et toimub ka kuskil mujal ja hoopis midagi muud ja põnevamat, et Eesti ei olegi maailmakeskus. Teine põhjus on see, et näiteks populariseerimine, mis tähendab seda, et siis ma võib-olla ühel heal päeval teenin settide eest rohkem, kui ma praegu teenin.

Nooremad, kes ennast muusika kaudu identifitseerivad, taunivad meedia tähelepanu, sest see võiks kaasa tuua klubiürituste massiliseks muutumise ja võtaks neilt ära midagi, mille läbi nad praegu ennast erilisena tunnevad.

Minu küsimus: kas teie arust nagu võiks või peaks midagi rohkem olema või?

• Madis: ei pea olema, ei ole vaja tutvustada inimestele seda. /…/ Ei ole vaja üldsegi, kui näiteks tuleb Xpress, terve Xpress on täis kirjutatud, et kui hea on ikka drumm ja bass, kui hea on ikka drumm ja bass, siis hakkaks käima ainult kolmeteistaastased sellistel üritustel ja kõik hakkaks sellistel üritustel käima, kes seda ajakirja loevad ja igal pool, Meie meel ja kõik sellised ajakirjad, mis on, on ju, pole vaja üldsegi sellisest asjast rääkida ja siis ta ongi underground, noh, kui underground ta ikka on, siis ta, noh, ikka säilitab oma hõngu sees.