11 Eestikeelne sisukokkuvõte
Käesoleva bakalaureusetöö Tüpoloogiline lähenemine substantiivifraasile eesti viipekeeles üks põhieesmärke on tuua keeleteaduse vaatevälja väheuuritud keel - eesti kurtide omavahelises suhtlemises tekkinud visuaalne-motoorne keel - eesti viipekeel. Töö sihiks on vaadelda, kas ja kuidas väljenduvad eesti viipekeeles kõige levinumad substantiivi ja substantiivifraasi grammatilised kategooriad, mida väljendavad maailma erinevad kõneldavad keeled. Taotluseks on kirjeldada ka viipejärge substantiivina funktsioneerivate viibete ja nende tähendust täiendavate viibete suhtes eesmärgiga kontrollida üldlevinud väidet, mille kohaselt põhiviibe (ehk fraasi pöhi) alati eelneb tema tähendust laiendavatele viibetele.
Rakendatud meetod on peamiselt induktiivne ja materjalist lähtuv. Töö materjaliks on ajavahemikus 1990-1994 videolintidele salvestatud kurtide (kelle esimeseks ja esmaseks suhtlemisvahendiks on viipekeel) viibeldud muinasjutud, lood lemmikraamatust, või -filmist.
Töö esimeses, teoreetilises osas antakse ülevaade tüpoloogilisest lähenemisest keeleuurimisele (3. peatükk), käsitletakse substantiivifraasi kui sellist ning kirjeldatakse, kuidas maailma erinevad kõneldavad keeled väljendavad substantiivifraasiga seonduvat grammatilist informatsiooni (4. peatükk). Samuti selgitatakse viibete ja viipekeele olemust (5. peatükk). Lisatud on lühiülevaade viipekeele hetkeolukorrast Eestis (peatükk 5.5).
Töö teine, praktiline osa keskendub substantiivifraasile eesti viipekeeles. Lähtudes teoreetilise osa 4. peatüki grammatiliste kategooriate käsitlusest, vaadeldakse, kas ja kuidas eesti viipekeeles väljendatakse sellist substantiivifraasi kuuluvat grammatilist informatsiooni nagu arv, substantiivi klass, määratletus (definiitsus), ning kas ja kuidas tähistatakse substantiivifraasi süntaktilist seost teiste lauseliikmetega.
Kasutatud materjali põhjal saab järeldada, et eesti viipekeeles on vähemalt neli erinevat võimalust märkimaks mitmust substantiivi funktsioonis olevatele viibetele (edaspidi ‘substantiivid’): liigutuse kordus, käevormi kordus, mitmuslikkust tähistava viipe kasutamine ja suupilt. Eristatakse kaksust (duaali) ja kolmsust (triaali). Erinevalt kõneldavatest keeltest, mille puhul mitmust väljendatakse tavaliselt substantiivifraasis, võib eesti viipekeeles ka ainult verb markeerida referentide hulka. Leidsin, et mitmuse märkimine substantiividel on nö fakultatiivne: kui verbiviibe osutab mitmust, võib jätta substantiivi markeerimata. Substantiivi klassi tähistavad eesti viipekeele substantiivifraasis substantiivi klassifikaatorid. Analüüsitud materjal lubab oletada, et definiitsust markeeritakse eesti viipekeeles osutusviibetega (moodustatakse nimetissõrmega), mis vahetult eelnevad substantiivile. Substantiivifraasi funktsiooni lauses markeeritakse viipejärjega. Vaadeldes substantiivi ja selle täiendite järge fraasis, leidsin, et vastupidiselt üldlevinud seisukohale viipekeeltes eesti viipekeele substantiivifraasis genitiiv-asesõnalised ja genitiiv-leksikaalsed täiendid eelnevad substantiivile/põhiviipele. Ka adjektiive tähistavad viiped (‘adjektiivid’) võivad eelneda substantiivile. Tööks kasutatud materjali põhjal oletasin, et adjektiivide eelnemine substantiivile ei pruugi olla mitte niivõrd eesti keele mõju eesti viipekeele viipejärjele, kuivõrd informatsiooni esitamise pragmaatiline printsiip, mis on analoogne info liigendatusele “uueks” ja “vanaks” informatsiooniks.
Kuna käesolev töö on alles esimene samm eesti viipekeele grammatika uurimisel ja kirjeldamisel, ei peaks selle töö tulemusi interpreteeritama kui lõplikke fakte.