Antud töö eesmärgiks on avada (ja samas sulgeda) tänapäevalist maailma kui teadmist. Töö küsib: kas ja kuidas on võimalik teada tänapäevalise maailma suunas ja sisse? Algtõukeks saab kaks mõistet. Esimene - "ajastute Ajastu" - näitab tänapäevalise aja eriti suuremahulise iseloomu suunas. Teine '"Raamatukogu" täidab teatud sümboli funktsiooni. Raamatukogulist kujundit kasutavad kaks silmapaistvat ajastute Ajastu kirjanikku - Umberto Eco ja Jorge Luis Borges. Antud töö alustekstideks ongi vastavalt "Roosi nimi" ja "Paabeli raamatukogu".
Ettekandes vaadeldakse, milline osa on küsimärgil küsimuse küsimusena sõnastumisel, lähtudes Kierkegaardi "ängi" mõistest ja sellest, mismoodi Heidegger toob "keele keelena keelele".
"Traditsiooniliselt on (õhtumaises) filosoofias ja teadustes kasutatud "SàO" sümbolit, tähistamaks subjekti ja uuritava objekti suhet - vahekorda. See, nool või objekti poole suunatud oda, näib hästi kajastavat inimkonna suhtumist, seda Heideggeri konstateeringut, et "asjade varjatus ja salasus on see, millelt tõde kui üks röövsaak peab kätte võidetama." Samas saab selles nooles näha "järelikult" või "sellest tuleneva" märki ja sel juhul ütleb märk tervikuna, et objekt tuleneb inimesest, s.t subjekt loob objekti ning inimene uurib objektides iseennast. Teiste sõnadega: see märk on kolm-ainsus ning sellist objekti, nagu usub end uurivat subjekt, ilma temata ei esineks, ja vastupidi."
"Sõnadetasandilt mõttetasandile jõudmiseks on tarvilik
kõndida loojale vastupidises suunas: teha tekstist mõte.
Et seletada lahti Phaidrost, tuleb leida sama kood, mida võis kasutada
Platon seda kirja pannes. Kuna Phaidrose puhul on tegemist dialoogiga,
mille autorit teatakse tema teooria kaudu täiuslikest vormidest, siis
katseliselt püüangi käsitleda seda teksti kui teksti ideaalset
vormi, ehk siis vaatlen iga sõna ja lauset mitte juhuslikuna, vaid
põhjuslikuna ja eeldan eesmärkset käitumist nii Platonilt
kui ka dialoogi tegelastelt. Iga lauset, iga mõttekäiku ja
emotsionaalset seisundit ning iga teemamuutust kasutan kui märki,
mis on just sellel kohal ja just sellisena mingil kindlal põhjusel,
mis on mulle seda kommentaari alustades veel teadmata."
KIRI PLATONILE
"Armas Platon, kes sa oled surnud, neetud olgu Su nimi, kes Sa paljudele peavalu ja unetuid öid valmistanud oled. Sinu mõju filosoofiale ja religioonile on liiga suur olnud, et sellest üldse midagi rääkida õnnestuks. Sellele kõigele ja palju enamalegi tagasi vaadates tahaksin ma küsida üht: Armas Platon, kas Sa ise ka tead, millega Sa hakkama oled saanud või mille Sa käima oled lükanud?"
Käesolevas ettekandes käsitlen palverännakute ajaloolist
arengut ja põhjusi, mis ajendasid munki rändama. Enamus munki
sai inspiratsiooni mõnest vanast legendist või kunagi ammu
kirjutatud geniaalsest luuletusest. Omaette grupi moodustasid nn. sunniviisilised
rändurid - nimelt võtsid tähtsad ametnikud (keiser, daimyo,
samurai, jt.) endaga provintsi kaasa luuletajaid.
Vaatlen ka palverännakute liike. Minu olulisemaks pidepunktiks
on liigitus paikade järgi, kuhu rännati - kas loodusesse, templitesse,
pühamutesse vm. Ka neid püüan näidata ajalooliste sündmuste
taustal. Näiteks on palverännakud pühale maale suuresti
seotud budismi tutvustamise ja levikuga Jaapanis.
Lõpuks teen kokkuvõtte päevikutest, mida palverändurid
oma rännakutel kirjutasid.
Uurimus on ajendatud seisukohast, et olulisimat rolli noorte identiteedi
ja väärtuste kujunemisel mängivad seltskonnad, mis on tekkinud
väljaspool struktureeritust ja vanema põlvkonna kontrolli,
kooslused, mis põhinevad ühisel maitsel ja ühistel huvidel.
Teoreetiliselt olen lähtunud Michel Maffesolist, kes käsitleb
tänapäeva ühiskondlikkust kui emotsionaalseid ühendusi.
Reivikultuuri olen määratlenud kui sellist emotsionaalset ühendust,
mis koosneb paljudest hõimudest, mis on üksteisega häguselt
seotud.
Uurimuse raamidesse mahuvad noorte seltskonnad, kes on koondunud
alternatiivse elektroonilise muusika ümber ja kes kõik koos
moodustavad terviku, mida tuntakse reivikultuurina. Üldisemalt olen
selle jaotanud klubi scene'iks, reivi scene'iks ja kommmertslikuks klubi
scene'iks.
Meetodina olen kasutanud osalusvaatlust ja avatud intervjuud.
Töö empiiriline osa baseerub peamiselt intervjuude analüüsil.
Uurimus annab ülevaate reivikultuuri ajaloost, erinevatest
muusikastiilidest selle kultuuri kontekstis ja muusika olulisusest erinevate
seltskondade tekkimisel, DJ institutsioonist, narkootikumide tarbimisest
ja nende seotusest antud teemaga.
Verbaalse sõnumi kõrval annavad suhtlejad infot ka mitteverbaalsel
teel. Üks mitteverbaalsetest viisidest on see, kuidas vestlemisel
kasutatakse ruumi enda ümber ja millist distantsi vestluspartneriga
hoitakse. See on erinev nii inimeseti kui kultuuriti. Just viimasega ei
osata sageli arvestada.
Tuntuim distantsiuurija on Edward T. Hall, kelle uurimused ruumist
on valitud ka töö teoreetiliseks lähtekohaks. Edward T.
Hall on eristanud nelja inimestevahelist distantsitüüpi -
intiimne, isiklik, sotsiaalne ja avalik ruumivöönd -, mida
inimene hoiab sõltuvalt olukorrast iseenda ja teiste vahel ning
mis teadlikult või ebateadlikult kajastab tema tundeid, suhtumisi,
rühmatunnet ja võimupositsiooni.
Ettekandes püütakse avada ja kirjeldada ka eestlaste
ruumikasutust ning võrrelda seda teiste rahvaste omaga. Eesmärgiks
on välja selgitada, millised on eestlaste distantsikasutuse reeglid
suhtluses, mis ei ole aga sugugi kerge ülesanne, kuna eestlased kasutavad
ruumi enamasti ebateadlikult.
TEKSTILIIKIDE TÕLKIMINE: EESTI JA SAKSA TÖÖPAKKUMISKUULUTUSTE
MAKROSTRUKTUURIDE VÕRDLUS
Töö eesmärgiks oli välja selgitada, mille poolest
erinevad eesti ja saksa tööpakkumiskuulutuste makrostruktuurid
ja kuidas saab neid teadmisi ära kasutada antud tekstiliigi tõlkimisel.
Aluseks on võetud T.A. van Dijki poolt välja töötatud
teksti makrostruktuuri kontseptsioon ja H. Schmidti erinevatele tekstiliikidele
tüüpiliste makrostruktuuride tõlkest lähtuv võrdluse
meetod.
Käesolev uurimus on dialektoloogia vallast ja selle eesmärgiks
on võimalikult täpselt iseloomustada Berliini dialekti ning
leida tunnused, mis seda dialekti kirjeldavad ja teistest saksa dialektidest
eristavad. Uurimuse kaks peamist aspekti on järgmised:
1. Berliini dialekti tekkimis-ja kujunemislugu, vaadelduna paralleleelselt
saksa kirjakeele- e. kõrgkeele ajaloolise arenguga. Siinkohal on
Berliini dialekti kirjeldatud ka kontaktis teiste kultuuride ja keeltega
- peamiselt jidiði, prantsuse keele ja ladina keelega ning neist tulenevate
mõjutustega Berliini saksa keelde.
2. Uurimuse teine osa puudutab dialekti kõnelejaid ja moodustab
seega töö sotsiolingvistilise poole, otsides vastust küsimusele,
kas Berliini dialekti võib lugeda mõne kindla ühiskonnagrupi
või -kihi keelepruugiks. Vaatluse all on ka avalikkuse suhtumine
sellesse dialekti läbi aegade.
Käesoleva töö eesmärgiks oli lähemalt uurida,
kuidas näeb välja üks päev (25. august 1997) saksa
meedias. Seejuures võeti lähema vaatluse alla regioonidevaheline
päevaleht "Die Tageszeitung" (Berliini väljaanne) ning erauudistekanali
N-TV õhtune uudisteprogramm kümne minuti ulatuses. Võrdlevalt
analüüsiti eelkõige meediasisest keelekasutust, uudiste
eelistust, paigutust ja ülesehitust, kuid teatud järeldusi tehti
ka ajakirjanduse-televisiooni omavahelise kõrvutamise tulemusena.
Lisaks vaadeldi erauudistekanali N-TV positsiooni saksa meediamaastikul,
iseloomustati tema vaatajaskonda ja sissetulekuallikaid. Ühtlasi tehti
oletusi uudistekanali edasise püsimajäämise kohta.
Ettekandes keskendutakse seminaritöö kirjutamisprotsessile
ja antakse ülevaade sellest, mis koostajale oli uudne ja mis valmistas
raskusi ning mis oleks võinud olla teisiti.
Ettekanne on saksa keeles.
KANGELASE KONTSEPTSIOON JA "KORSAAR"
Käesolevas ettekandes vaadeldakse kangelase kontseptsiooni ja selle muutumist läbi aegade. Erilist tähelepanu pööratakse romantismile ja baironlikule kangelasele, kasutades näitena tema poeemi "Korsaar". Seejärel keskendutakse selle poeemi kahele tõlgendusvariandile tantsus, esimene neist on klassikaline (Petipa) ja teine postmodernistlik (Mark Taylor). Vaadeldakse kangelase kujutluse määratlust, selle mõju mõtlemisele ja tegelikkusele.
Ettekanne on inglise keeles.
DONNE SURMALUULETAJANA
Suur inglise luuletaja John Donne (1572 - 1631) elas murrangulisel ajal.
Ühelt poolt avardus maailmapilt ja levisid uued ideed, teiselt poolt
aga valitsesid hävingu- ja allakäigumeeleolud. Inimeste tavalisteks
saatjateks olid haigused ja surm. Surmateema läbib ka Donne’i loomingut.
Ettekandes vaadeldaksegi põgusalt selle teema mõningaid
aspekte ja ilminguid.
Käsitlusele tulevad muuhulgas inimese vananemine ja haigus kui
surma eelmäng, lahkuminek armastatud inimesest ja viimse kohtupäevaga
seotud problemaatika.
Ettekanne on inglise keeles.
REKLAAMIKEEL MASSIMEEDIAS
Käesolevas töös vaadeldakse tarbijale ja ärilt-ärile suunatud reklaamikeelt süntaktiliste ja leksikaalsete tunnusjoonte põhjal. Tähelepanu pööratakse ka sellele, milline on reklaami mõju igapäevakeelele ja millised on erinevused trükisõna ja eetri kaudu levitataval reklaamil.
Vaatluse all on inglise keele ja poliitilise korrektsuse suhe: kas ja kui palju on poliitiline korrektsus mõjutanud tänapäeva kirjutavas pressis kasutatavat briti ja ameerika inglise keelt. Kas naissugu märkivad suffiksid on inglise keelest juba kadunud või kadumas? Kui edukas on olnud feministide taotlus asendada kõik liitsõnad, kus esineb MAN, sõnaga PERSON või hoopis uute, sugu mitte märkivate terminitega? Kuidas moodustada poliitiliselt korrektset terminit? Otsides vastust nendele küsimustele oma töös, kerkib esile küsimus keele ja keelekasutaja suhtest.
Ettekanne on inglise keeles.
TUNDMATU ARTUR ZIEFELDT-SIMUMÄGI
Ettekandes käsitletav teema on filoloog Artur Ziefeldt-Simumägi teaduslik pärand ja bibliograafia ning uurali-altai keelte uurimise probleemid.
Kirjandusteoreetiku M. Bahtini poolt pakutud romaaniteooria alusel koostatud
analüüs näitab ühe kindla romaani ja romaaniteooria
korrelatsiooni, täpsemalt seda, kuidas reageerib Mika Waltari romaan
"Neli päevaloojakut" selle zhanri tunnusjoontele, milliseid Bahtin
soovitab järgida. See on Waltari ja Bahtini kontekstuaalsest suhtest
saadud süntees.
Uurimus on mahult lühike ja seega saab töös ülevaate
vaid põhilisematest punktidest, kuidas Waltari kirjutab oma teost
ja mismoodi haarab seda M. Bahtini romaaniteooria, millised on Waltari
semantilised motiivid ja millise tõlgenduse annaks neile Bahtin,
jne.
Selles töös kajastub järjekordne üritus tõestada
partikulaari paikapidavust universaalses mudelis.
VIRGINIA WOOLFI "ORLANDO" ANALÜÜS BAHTINIST LÄHTUDES
Käesolevas töös on püütud analüüsida
Virginia Woolfi raamatut "Orlando", lähtudes mõnedest M. Bahtini
uurimustest romaani ning selle zhanri kujunemise alal. Kuna käsitletav
zhanr oma viljelejaid veel mingite hangunud stampidega ei ahista, lubab
see kirjanikul palju uut avastada, ja seda ka kollaazhi tehnikas. Samas
jääb kunstnik vastutavaks kaunis erinevate ja vastukäivate
interpretatsioonide eest, mida tema teose põhjal tehakse.
Vaatluse all on teose aja- ning teekonna (või koha) kronotoop
ja selles eksisteeriv, tavapäraselt ekstravagantne kunstnik, androgüün,
kes - nagu poeedile kohane - peab end ise viljastama ning sünnitama.