Platonist alates on Vana Maailm võinud tunda FILOSOOFIAT, tarkuse armastust. Tarkust armastab see, kes pole ise täiesti tark. Vastasel juhul oleks filosoofia sama mis enesearmastus. Ilmalikustatud jumalaga filosoofia ilmselt ongi enesearmastus või siis enese eest põgenemine. Nii nagu mäletamine ja unustamine on Søren Aabye Kierkegaardi "In Vino Veritas(es)" üks ja seesama.
   Tarkus, mida Platon armastas, oli jumalik, kuigi Platon oli sellest jumalikust tarkusest lootusetult ära lõikunud. Kreeka oli pärandanud Platonile suulise dialektika ja retoorika, ja see, millega Platon end esimese filosoofina lõplikult jumalikust ühtsusest eraldas, oli kiri, tekst,tekstuaalne vahendatus, mille põhjal me teame, et Sokrates, nagu ühele kreeka targale kohane, ei kirjutanud midagi.
Paistab, et Platoni filosoofia oli püüe armastada tarkust jälle kui jumalikku, mitte kui ilmalikustunud sofistikat.
   Järgnevalt ma esitan tarkuse järk-järgulise võidu jumaliku üle Giorgio Colli raamatu "Filosoofia sünd" põhjal.

   Vana-Kreeka loost võib esile tuua kaare: mõistatus -- agonism -- dialektika -- retoorika. Mõistatuse esitas inimesele jumal. Inimene, kes võitleb jumaliku mõistatusega, on ennustaja. Toon näite alusmaterjalina kasutatud Giorgio Colli raamatust, kus too tsiteerib Aristotelest:
   "Homeros küsitles oraaklit, et saada teada, kes olid ta vanemad ja kus ta isamaa; ja jumal vastas nii: Io saar on sinu ema isamaa, ja seal korjab sinu surm; aga ole noorte meeste mõistatuse puhul ettevaatlik! Veidi hiljem tuli Homeros Io saarele. Kaljul istudes nägi ta kalamehi rannaliival endale lähenemas ja küsis neilt, kas nad olid midagi saanud. Nemad aga, kuna nad polnud kalade puudumise tõttu midagi saanud ja olid sellepärast endilt üksnes täisid noppinud, vastasid: Selle, mille oleme saanud, oleme lasknud lahti, selle, mida me ei saanud, oleme hoidnud alles. (...) Homeros, olles võimetu mõistatust lahendama, suri masendusse."
   Kui kalamehed oleksid pakkunud oma mõistatuslikku väljendusviisi kellelegi, kes kõigest mäletab ja unustab, siis vaevalt küll, et see masendusse oleks surnud, kuid uskuvale Targale oli jumalik mõistatus surmtõsine väljakutse.
   Herakleitos kommenteerib Homerose surma nii: "Nähtavate asjade suhtes saavad inimesed petetud nii nagu Homeros, kes oli kõige targem kreeklane. Teda petsid need täisid noppinud noormehed, kui nad ütlesid: selle, mida oleme näinud ja saanud, selle oleme lasknud lahti; need, mida me pole näinud ega ka saanud, oleme hoidnud alles."
   Herakleitose toon on halvustav. Herakleitos heidab teisele targale ette agonismi. Siin astub jumalik esimese olulise sammu tagasi mõistatusest. Herakleitos pole jumal, kuid see, mis ta teeb, on justkui järelkaja jumaliku mõistatuse esitumisest, sest Herakleitos esitab end Homerosest targemana, ta teab, mida Homerosele esitatud mõistatus tähendab. Nimelt peavad inimesed nähtavaid ilminguid teades neid tõelisteks, mida need ei ole. "Nähtavad asjad, mille oleme saanud," on kujuteldav tõelisus, mille on püüdnud meie meeled. Sellepärast tuleb neil nähtavatel asjadel minna lasta. Herakleitos ütleb: "Samasse jõkke ei saa kaks korda astuda."
   Teine Homerosele esitatud mõistatuse teema: "peidetud asju, mida me pole näinud ega saanud, kanname kaasas" viitab müstilise kätketuse primaarsust välise maailma kujuteldud kehalisuse ees.
   Herakleitoslik mõistatus on transtsendentne, Herakleitoses kehastub siin- ja teispoolsuse transtsendents. Ennemini oli jumalik mõistatus selge piirita maailmas (selge piirita siin- ja teispoolsuse vahel) oma äraarvamatuse tõttu koletuslik ja hävitav. Herakleitos laseb jumaluse mõistatuse lahti. Ta ei astu kaht korda samasse jõkke. Ta on tark. Siit edasi ilmub Vana-Kreekasse agonism, tarkade heitlus. Kui enne oli mõistatus ehk PROBLEMA (kr. etteasetetu) väljakutse ja proovina, mille jumal heitis inimesele, siis edaspidi heidavad targad üksteisele probleeme. Agonism on suulise dialektika, hävitava mõistuse, häll.
   See on Zenon, kelle destruktiivne dialektilisus saavutab teoreetiliseks nihilismiks muutuva abstraktsuse ja universaalsuse taseme. Kõik probleemides esitatu tõestub Zenonil nii olevaks kui mitteolevaks ja lisaks veel nii võimalikuks kui ka võimatuks. Seda kõike range argumentatsiooni kaudu.
   Algupärase dialektilise keele vulgarisatsioonina ilmub esile retoorika. Oluline erinevus dialektika ja retoorika vahel on see, et retoorika puhul pole enam keskustelevat kollektiivi. On üksainuke, kes astub esile juttu puhuma, kui aga teised taas on kuulamisega rahul. Suulises dialektikas ei või tarkust esitada muidu kui teiste dialektikutega otse võideldes. Ja agonismigi on retoorikas kõigest niivõrd, kuivõrd kuulajad hindavad retoorilist kõnet selle suhtes, mida teised rääkijad ütleksid. Kui dialektikas võideldi tarkuse peale, siis retoorikas võideldakse võimule pürgiva tarkuse peale, sest kuulajaid veendakse. Lihtsustades võib öelda, et retoorikas saab alguse ühelt poolt isikupäraste tunnete ning teisalt poliitiliste ihade mängumaa. Need on kaks nii-öelda "eraldi liini", mille, mulle paistab, eraldab selgelt just Søren Aabye Kierkegaard. Alles siis astub subjekt, mida Vana-Kreekas isik ei olnud, iseseisvana retoorikasse.
   Kuid -- meie teemat järgides -- kui Vana-Kreekas oli sündinud retoorika, ei olnud sündinud veel filosoofiat. See on Platon, kes kirjutab retoorika üles, vormib ning loob seda, ja nimetab selle filosoofiaks. Tekstiga eraldab Platon retoorika lõplikult jumalast, sest kui kõne on jumaliku heidetus siinpoolsuses, jumaliku koopia, siis tekst on juba kõne enda koopia. Tekst ei kõnele midagi. Emotsionaalsus, mis on samas nii dialektiline kui retooriline, mis veel võbeleb Platonis, on mõistetud kiiresti närbuma, jäigastuma ja kristalliseeruma süsteemiks.
   Niisugune on tee filosoofiasse sellest juhtuvusest, mil Herakleitost ei liigutanud Homerose kurb lõpp, vaid see, et targaks peetu laseb ennast petta.

   Järgnevalt ma esitan ilmaliku tarkuse tee jumalikuni Søren Aabye Kierkegaardile toetudes.
   Mulle tundub, et väikese väikekodanliku Taani suur filosoof või pigem hoopis kirjanduslik retoorik Søren Aabye Kierkegaard on esimene pärast Platonit, kes otsib teed filosoofia kristalliseerunud labürindis tagasi sellesse, mis oli veel enne Herakleitost. (Laias laastus osutab lõppkokkuvõtteks nii Kierkegaard kui Augustinus kristlikult jumalikku lunastust kui inimeksistentsi mõttekuse garantiid. Kuid sellest hoolimata, et Augustinus lähtub sellest, et pole "häid" ega "halbu" inimesi, vaid on iga inimese oma valik iga inimese omas südames leiduva "hea" ja "halva" vahel, käsitab Kierkegaard üksikisikut autonoomsemana kui Augustinus. Augustinus püüdis vältida sofistlikku relativismi Platoni sarnaselt Absoluutse mõistusega, ratsionaalse Jumalaga, kes erinevalt Platoni teooriast on valgustajana igas inimeses kohal. Kierkegaard jätab ratsionaalsuse inimese mängumaaks.)
   Tarkus on hammustanud oma jõu usust endast, tarkus on muutnud usu iseendaks ning tarkus on Kierkegaardi järgi patt, kui pole aru saadud Õigest. Pole aru saadud, pole tahetud aru saada, pole tahetud Õiget. Pole aru saadud teadmise tühjusest, mille teed ma esitasin Homerosest filosoofiasse. Pole aru saadud iseenda puudulikkusest, kui puudub usk, usk jumalasse. Siin peitub paradoks -- iseenda puudulikkusest ei või aru saada usuta. Usku ei saa välja mõelda, olevaks, mitteolevaks, võimalikuks ja võimatuks ühekorraga seletada. Siis ei oleks see usk. Kuid teadmine ja tarkus ei ole nõrkus, kuna ainult iseenda kaudu võib subjekt jõuda usuni. Iseennast aga pole tarkuseta. Nii ei saagi paljud iseendaks, sest nende kahtlus iseenda olemise suhtes ehk nende patt, on nii tähelepandamatu. Nad pole jõudnud veel võimalusenigi -- iseendani.
   Kierkegaard kirjutab universaalsest iseendast, ta alustab oma "Surmatõbe", oma raamatut, hegellikult dialektiliste universaalsete suhetega, mida ta täidab kogu selles raamatus.
   Raamat algab nii:
   "Inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim on ise. Aga mis on ise? Ise on vahekord, mis on iseendaga vahekorras, või on ise õigemini selle vahekorrana nii, et vahekord on iseendaga vahekorras; ise ei ole vahekord, vaid see, et vahekord on iseendaga vahekorras. Inimene on süntees lõputu ja lõpliku vahel, ajalise ja igavese vahel, vabaduse ja paratamatuse vahel, lühidalt -- süntees. Süntees on alati kahe suhe. Aga niimoodi käsitatult pole inimene veel ise."
   Kui see suhe on hinge ja keha vahekord, siis ei ole veel "ise". Kui see suhe on aga iseendaga vahekorras, siis on see "ise".
   Mulle paistab, et "ise", kes ei taha tunnistada vaimu iseendas, on jumalatuse, mis tarkusega alguse sai, kaugeleulatunuimaid tulemusi. Sellise mõistusliku "ise" puhul pole enam retoorikale kuulajaid vaja, filosoofiale lugejaid, piisab sellest, kui iseendaga vahekorras olla. Piisab sellest, et iseendaga võidelda. Teisitiöeldult on see, mida piisab, veetlev tarkus. Kuid meil ei ole muud teed võrgutavast tarkusest välja kui sama tee tagasi, mille kaudu oleme ise võrgutavasse tarkusesse tulnud. Selleks tuleb tunnistada seda Vaimu, kes "ise" täielikema struktuurina usub iseenese olemasolemise puhtasse võimalusse.
    Tuleb saada iseendaks -- tarkuse, jumalatuse arenenuimaks struktuuriks -- juhul kui subjekt teab küll, et ta on vahekorra vahekord, lõputu ning lõpliku ning lõpliku ja lõputu vahekord, kuid ikkagi ei usu, et ta see on. Kui inimene Ise usub taas, et  Vaim on temas endas, siis ilmub jumalik jälle inimese ellu, nagu enne Herakleitostki. Ilma inimese muutumiseta "iseks", iseendaks, ei pääse enam tagasi usuni, sest inimene on, ütleme, Herakleitosest alates parimal juhul olnud tark. Ilma pelgalt iseennast teadva "iseta", jumalata tarkuse ehk jumalavõitmise arenenuima institutsioonita ei murra jumalata tarkust, sest võita teisi inimesi on hoopistükkis lihtsam kui iseennast. Ja üldse -- mida tarka hakata peale iseenese võiduga iseenese üle?

   Käesolevaga võiks kokkuvõtteks juhtida tähelepanu kolmele sfäärile. Esiteks: kui võideldi jumala(te)ga lootusetut võitlust (lootusetu on see olnud teemaksolnud tarkuse positsioonilt). Teiseks: kui inimene võitleb, ütleme, et Herakleitosest alates teiste inimestega tarkuse abil võidetavat võitlust. Kolmandaks: kui inimene on mõistlik "ise" ja võitleb iseendaga. Sellele kolmandale sfäärile tähelepanu osutamisega seostan Kierkegaardi.

   Platonist alates on Vana Maailm võinud tunda FILOSOOFIAT, tarkuse armastust. Tarkust armastab see, kes pole ise täiesti tark. Niisiis võiks öelda, et rumala ja tarkuse vahele jääb armastus. Ehk siis nii, et armastus on vahe, armastus on rumaluse ja tarkuse erinevus, armastus on õnnetu puudujääk õnnest.
   Niisiis võiks öelda, et erinevuseta õnne ja õnnetuse vahel poleks armastust, juhul kui õnn on tarkus ja õnnetus rumalus. Ilma selle erinevuseta õnne ja õnnetuse vahel oleks mäletamine ja unustamine üks ja seesama, nagu S. A. Kierkegaardi "In Vino Veritas(es)", sest neil ei oleks vahet -- nimelt meeldetuletamist. See -- meeldetuletamine -- on see, mis ilmub Platoniga filosoofiaks igavese ja muutumatu tõe ning sureliku ja muutliku maailma vahele. See on erinevus Herakleitose ja Platoni vahel -- Herakleitos nimelt ei tuleta midagi meelde -- kujuteldaval meelelisel tõelisusel laseb ta minna ning kujuteldamatut müstilist kätketust kannab ta kaasas. Meeldetuletuseta tõelisest teispoolsusest, kust meie hinged on pärit, oleks inimese olemasolemine kui mäletamine ja unustamine ühekorraga, õnn ja õnnetus ühekorraga, kuid selline olu on koopaseintel viirastuvate varjude pidamine tõelisuseks. Hinged on Platoni järgi surematud, missugune müstiline ja mittesokraatiline tõekspidamine* on tal pärit pythagoraslikust traditsioonist, millega ta tutvus külastades Itaalia kreeka kolooniaid. Inimene on surelik ja ebatõeline, muutumatu teispoolsus, millest pärit meie hinged, on surematu ja tõeline. Erinevus siin- ja teispoolsuse vahel teeb siin- ja teispoolsuse meile olemasolevaks. Ning erinevusena saab see olla üksnes meeldetuletamisena, vastasel juhul oleks teispoolsus pelk äralõigatus siinpoolsusest. Üksnes meeldetuletamine teeb äralõigatusest erinevuse, mis ühendab siin- ja teispoolsuse ühte.
    Elavatena on meie parim saatja seesama erinevus, mis ei ole lõplikus ja ebatõelises maailmas täielik tarkus. Seda erinevust puudutab Platon ilmekalt tema järgnevas Sokratesele omistatud tsitaadis, "Faidon" 66:
   ""Selle põhjal," jätkas Sokrates, " peavad tõelised filosoofid jõudma säärase arusaamani, et nad ütlevad üksteisele umbes nii: On olemas kõigest üks kitsas rada, mis juhib meid edasi. Kuid niikaua, kui liigume, keha kaasas, nii et hing on aheldatud sellise pahe külge, ei õnnestu meil kunagi selleni jõuda, milleni me püüame, nimelt tõeni. Tuhat muret lasevad meid toimetada meie kehale selle nõutud toitu. Ja siis saavad kehale osaks haigused, mis takistavad meid meie pürgimises tõelise poole. Keha täidab meid armumiste, ihalemiste, kartuste ja igasugu petlike kujutluste ning narrustega, nõnda et asi on tõesti sedasi, nagu öeldakse, et ei jõua sellest mõeldagi. Sõjad, mässud ja lahingud tulenevad üksnes kehast ja selle ihast. Sest iha on ju vara järel kõikide sõdade algus, kuid varandustki oleme me sundinud endid hankima keha tõttu justnagu keha ihade orjad. See kõik põhjustabki nüüd selle, et me ei saa aega pühenduda filosoofiale.
   Kuid kõige halvem on, et kui me isegi saame kehast puhkust ja pühendume sisemistele mõtisklustele, siis segab keha end meie vaatlustesse vahele ja korraldab sellise segaduse ning hämmastuse, et me ei või nõnda näha tõde. Siis me märkame, et kui tahame kunagi taibata midagi selgesti, peame me vabanema kehast ning üksi hingega asju vaatlema. Pärast seda otsust tuleme me tarkuse valdustesse, mida me ütleme endid armastavat. Aga seda ei juhtu enne, kui oleme surnud, seda ei juhtu niikaua, kuni me elame. Kui ei või saavutada puhast teadmist siis, kui keha on meiega kaasas, kehtib ainult järgmine alternatiiv: kas me ei saagi seda teadmist või siis saame me selle alles siis, kui oleme surnud. Alles siis on hing antud täiesti üle iseendale, eraldatuna kehast, mitte enne. Niikaua, kui me elame, saame me keha liigutusi ja puudutusi vältides täielikule teadmisele nii lähedale, kui me ainult jaksame -- aga siis pole me sunnitud sinnapoole püüdlema -- ja ei lase ka endid nakatada keha olemusest, vaid hoiame endid sellest puhtaina, kuni jumal ise vabastab meid. Ning nõnda vabastatute ja puhastena keha rumalusest, peame me olema tihedalt koos teistega, mis on samasugused kui meie, ja iseseisvalt õppima tundma kõike nii, nagu see oma puhtuses on. Nii peab see asi olema. Sest see, kes on ebapuhas, ei või see olla, kes mõistab puhast. Seda, Simmias, ütlevad minu meelest kõik tõelised teadmiste otsijad üksteisele, ning seda nad mõtlevad. Kas sa ei arva nii?""

   Kui tulla tagasi jälle S. A. Kierkegaardil "In Vino Veritas(es)" esineva mäletamise ja unustamise juurde, siis üksnes meeldetuletamine annab mäletamisesse-unustamisesse mõtte. Kirjutatakse ju selleks, et mäletada ning mitte unustada. Kuid meeldetuletamiseta ei leia kirjast mõtet. Nii õigustab meeldetuletamine retoorika üleskirjutust. Meeldetuletamine paneb kirjutatud retoorika taas kõnelema.
   Platon on esimene filosoof, Platon pürib meeldetuletamise kaudu teispoolsusesse, kus kõik on tõeline ja täielik. Meeldetuletamine õigustab mäletatava ehk unustatava -- ebatõelise ja ebatäieliku kinnitamist kirjas.
    Ilmselt kõige autentsemalt sokraatilise Platoni dialoogi "Sokratese Apoloogia" Sokrates hoolitseb pigem selle eest, kuidas surelikena hüveliselt elada -- see on siis midagi vastupidist kui Herakleitose puhul (vt "Tarkusest..."). Platon ei rõhuta niivõrd siinpoolsust, nagu Sokrates paneb rõhu siinpoolsuse hüvelisusele (ülalolev Sokratese tsitaat "Faidonist" on liiga platonlik selleks, et olla Sokratese mõttekäik).
    Platon ei lase ka minna siinpoolsuseks voolanud teispoolsusel, mida Herakleitos endaga kaasas on kandnud ja siinpoolsuses kaht korda samasse jõkke ei astu (Herakleitosel oli õpetus seemneks Hegeli filosoofiasse, mis edeneb Herakleitoselgi vastandeid sünteesides, kusjuures kätketu, jumalik, Üks on siiski primaarne paljususe ees; nt F. M. Cornford, "From Religion to Philosophy", lk 184).

    Platon otsib vahepealsuses, mille ta tõmbab esile siinpoolsuse kirjutatud taustal. Ta teeb mäletamisest-unustamisest mäletamise ja unustamise ehk teisitiöeldult: ta eraldab jumalatust siinpoolsuse retoorikast kirja ehk mäletamise. Nõnda jääb inimestevaheline kõne, siinpoolsuse kõne, millest on kadunud jumalik oraakli hääl, ühest küljest kõigest unustuse staatusesse, jäädes alla kirjale kui mäletatavale. Mäletatavale aga ainult sel tingimusel, kui tuletatakse meelde. Kiri on meeldetuletamiseks, mis on kirja mäletatavuse ees primaarne. Kiri ise on meeldetuletamise järel teisejärguline, sest see on üksnes võimalus meeldetuletamiseks, ja meelde tuletamata jääb unustatud kõne hingetu tekstina lebama.
   Nii on sündinud õhtumaine filosoofia -- erinevus õigustab kirja, seda hingetut ollust (häälikumärke), millega toretsetakse elava kõne ees. Nii on sündinud üldse kogu õhtumaine diskursus, millena kiri on aukohal elu ees. Oraakellik kõne on jagatud kaheks -- kõne on eluna kas siinpoolsuse ähvardav iha, mille peitmiseks sobib kiri suurepäraselt, või on oraakli kõne jumalana, surmana, täielikkusena ja muutumatusena teispoolsuses (Platon), mida suudab ka elutu kiri suurepäraselt siinpoolsuses jäljendada.

    Kui siis hiljem kaldub meeldetuletamine ehk erinevus euroopalikus diskursuses teispoolsuse jumalikkuse ja teisalt ebatõelisuse vahelt ära, siis on see juba Platonil, nagu eespoolgi lugeda, endal eos -- meeldetuletamise paneb Platon mõtestama kirja, mis on juba ise koopia koopia -- jumaliku muutumatu teispoolsuse ühe koopia ehk siinpoolsuses esineva kõne koopia (oraakellik kõne on jagatud kaheks, nagu eespool kirjutan). Tekst on sedasi koopia koopiana alaväärne kunst ja selle alaväärse elustab pürgimuseks ikka erinevus, meeldetuletamine. Meeldetuletamine võib olla asjade varjude ja päris kolmemõõtmeliste asjade vahel. Kolmemõõtmelised asjad ja nende varjud moodustavad uskumuste muutliku sfääri. Meeldetuletamine võib olla selle uskumustesfääri ja kõrgema, teadmistesfääri, vahel. Meeldetuletamine võib olla veelgi kõrgemal, kuna teadmistesfäär jaguneb erinevuse kaudu omakorda matemaatikasfääriks ja ideede sfääriks, mis on täielik, muutumatu, ainetu ja ratsionaalse A PRIORI teadmise eesmärk. Meeldetuletamine on võimalus pürgida koopa pimedusest välja valguse kätte.
    Niisiis, meeldetuletamise kaudu võib ühendada uskumustesfääri kaks kihti -- alumise varjude ja kajade maailma ülemise esemete ja kõnede maailmaga ehk unustamise mäletamisega. Nii on kiri teisest küljest kõne kaja, mis hakkab kõnelema meeldetuletamise kaudu. Kiri saab kõneks meeldetuletamise kaudu. Nõnda on kiri nii kõne mäletamine kui kõne unustamine, kuid mitte samas korraga, sest kiri on mäletatav kõne -- kuid mäletatav ainult meeldetuletamise kaudu -- ja kiri on unustatud kõne -- kuid unustada võib kirjutatud kõne meeldetuletuseta.

    Kirja kui õhtumaise diskursuse jõuallikas -- meeldetuletamine -- eraldab ja seob uskumustesfääri. Meeldetuletamine kaugeneb kirja puhul teispoolsuse ideede meeldetuletamisest, hakates kirjast inimlikku kõnet meelde tuletama. Ja meeldetuletamine langeb ära edasi hääletu kirja pürgimiseks elustajast erinevuseks "iseendas" (vt "Tarkusest..."). Kierkegaardi Ise on pürgimisena elus selle erinevuse kaudu iseeneses. Ise on pürgimine.
   Platoni kirjutatud filosoofia on meeldetuletamine, mis vajab üleskirjutatudki retoorika meeldetuletamiseks kollektiivi. Platoni kirjutatud filosoofias ei olnud olemas "iset", kes võib ennast meelde tuletada täiesti üksi, kuna meeldetuletamine ei suhestanud kedagi, keda võib tänapäeval subjektiks nimetada. Ka ei võinud Platoni alustatud filosoofias inimene Jumalaga vahekorda astuda.
    Sokratesel oli küll DAIMONION, hoiatav südametunnistuse hääl, õlal, kellega ta "nõu pidas", ning kellega seoses Sokrates muuseas valejumaluse tõttu surma mõisteti. Selle "kaitseingliga" nõu pidades tõestas Sokrates Delfi oraakli jumalikke väiteid, sest Sokrates oli siinpoolsuses targem kui jumal. Sokrates vajas selleks, et siinpoolsuses head korda saata, kollektiivi, kuid ta püsis eemal poliitikast, kuna avaliku elu tegelaseks hakkamine oleks põhjustanud hinge kaotuse enne, kui Sokrates oleks saavutanud siinpoolsuses inimeste seas midagi head, nimelt eetilist käitumist. Siin on erinevus Sokratese ja teiste tarkade vahel. Siin astub üksik kollektiivi vastu (retoorika), kuid Kierkegaardi Iseni on siit pikk tee.

Jaan Pärnamäe